Stepihunt
midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu
pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalhete, harva moodsat raamatut lugema, am ei suuda mõista,
mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis
lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja
varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakutelt, - ühtegi
neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja
vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada." (lk 28)
,,kas oleme meie, kunagise Euroopa, kunagise ehtsa muusika, omaaegse tõelise kirjanduse
vanad tundjad ja austajad, lihtsalt väike rumal, komplitseerunud neurootikute vähemus, kes on
homme unustatud ja välja naerdud? Kas see, mida meie nimetame ,,Kultuuriks", vaimuks, hingeks,