lõpuni, samuti ühendati mõlemad ruumid võidukaarega. Valminud pikihoone kaunistati figuurimaalingutega. Kirik on üldjoontes hästi säilitanud oma esialgse kuju. Kirikul polnud algselt torni. Hiljem on kirikul olnud puust haritorn, mis ehitati kirikule esmakordselt 1663. a. Samal aastal lasi Muhu- Suuremõisa rentnik Igelström valada kirikule torinikella, mis 1861.a uue vastu välja vahetati. 1764. a. on kirik saanud uue väikse 8-tahulise haritorni, mis koos katusega hävis 1941. a. septembris sõjatules. Kiriku interjööri kõige hinnalisemaks osaks on kirikus, kuid eriti selle kooriruumi põhja- ja idaseinal olnud umbes 1330. aastaisse dateeritavad seinamaalid. Stiililt kõrggootikasse kuuluvail maalinguil on kujutatud kolmikkaarte all seisvaid inimfiguure. Ilmselt on need jäänused kompositsioonist "Viimne kohtupäev". Reformatsioonijärgsel ajal aga kõrvaldati kirikust 2
paljud tema aaretest hävitati või varastati. Paljud skulptuurid lõhuti ja hävitati ja mingiks ajaks asendati mitmetel altaritel Vabaduse kujud Neitsi Maarjaga. Katedraali suured kellad suutsid sulamist vältida, aga katedraali kasutati toidu laomajana. 1845.aastal algatati taastamisprogramm, mis vaadati üle arhitektide Jean Baptiste Antoine Lassuse ja Eugène Viollet-le-Duci poolt Protsess kestis 25 aastat ja sisaldas ka haritorni ( teatud tüüpi tornitipuga) ehitust ja kimääride lisamist Kimääride galeriisse. Violet le Duc signeeris alati oma töid nahkhiirega, mille tiivastruktuur meenutab kõige rohkem gootika stiili võlvi. 1871.aastal toimunud kodanike ülestõus viis lühikese elueaga Pariisi Kommuuni asutamisena, mis süütas katedraali ja mõned allikad ütlevad, et katedraali sees süüdati hunnik toole. 1939.aastal kardeti, et sakslaste pommitajad võivad nende aknad lõhkuda ja selle
annaabi.ee 
