Keskaegsed Euroopa linnad kui majanduse ja kultuuri keskused
Varased linnad olid käsitööliste asulad,seepärast
tekkisid need kohtadesse,kus oli võimalik oma toodangut edukamalt turustada või pakusid
suuremat turvalisust: kaubateede ristumiskohad, traditsiooniliste laadaplatside
juurde,kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Linn ja linnakultuur suutsid keskaja
esimesel poolel püsida ainult maaharijate toel. Pikka aega moodustasid maa ja linn ühtse
majandussüsteemi ning tegelikult oli ka linn pool-agraarne. Selle elanikud harisi oma
põllulappi ja aiamaad,pidasid linnamüüride vahel kodulinde, sigu ja kitsi. Elati
muldpõrandaga majades nagu maarahvaski. Linna vahetu sõltuvus ümberkaudsetest
küladest,mille majandus oli spetsialiseerunud linnaelanike vajadustele kestis kuni
15.sajandini.
Linnaelanike põhilised elatusalad olid käsitöö ja kaubandus. Tähtsal kohal oli ka
põlluharimine linnast väljaspool asuvatel maalappidel,aiandus ja kariloomade pidamine.
Käsitöö tehti kõik algusest lõpuni ise