Teine meestest oli umbes seitsmekümne aastane või veel vanem; tal oli paljas pea ja hall põskhabe. Peas oli tal vana kulunud viltkübar, seljas määrdunud sinine villane särk; närused vanad sinised püksid olid saapasäärtesse topitud; püksitraksid olid omatehtud, -- ei, pool traksi tal oligi. Käsivarrel oli tal vana pikk sinine mantel libedate vasknööpidega; mõlemal mehel olid suured võidunud ja kulunud riidest reisikotid. Teine mees oli umbes kolmekümne aastane ja harilikkudes riietes. Pärast hommikusööki hakkasime lobisema ja esimese asjana tuli välja, et mehed teineteist ei tundnudki. «Mis teid hätta viis?» küsis paljaspea teiselt. «Noh, ma müüsin vahendit, mis hambakivi hävitab -- ja see hävitab tõesti hambakivi ja enamasti hambaglasuuri ühes sellega --, aga jäin üheks ööks kauemaks kui oleksin pidanud jääma. Tahtsin parajasti sääred teha, kui teerajal siinpool linna teile risti vastu juhtusin ja te ütlesite: «Tagaajajad tulevad
mõistaks seda ilu, mis peitub meie surematute vaimuhiiglaste teostes. Et minu ja minu kaaslaste töö selles sihis on vilja kandnud, tõendab tänane õhtu, kus õpetajad oma õpilaste külalisteks. Eriti pean oma kohuseks toonitada, et minu töö on siin kergem olnud, kui nii mõneski teises asutises. Selle eest võlgneme kõik tänu härra Maurusele, kes on osanud luua soodsad tingimused, aga ka õpilastele, kes on niihästi aastatelt kui ka arenemiselt teisest kaliibrist kui harilikkudes õppeasutistes. Uskuge, mu noored sõbrad, teie juures olen ma nii sagedasti leidnud võimalust puhata sellest väsimusest ja tülpimusest, mis valdab iga õpetajat pikkade aastate jooksul, sest teiega olen ma võinud rääkida kui mees mehega, inimene inimesega, kuna muidu on tegemist ainult lastega. Kui teie, mu õpilased, võiksite kanda minu mälestust samasuguse rõõmuga nagu mina teie oma, siis tõstaksin ma liigutatult oma klaasi
annaabi.ee 
