Talupoja elu keskajal
ülejäänud maailmaga ja mõõdavad seda oma isikliku mõõduga, mille nad leiavad iseendas,
oma kehas ja oma tegevuses.
Inimene oli füüsiliselt kõikide asjade, aga eelkõige maa mõõduks. Teekonda mõõdeti
sammudega (foot). Küünar, vaks ja sõrm- need olid kõige loomulikumad ja levinumad
mõõdud. Küntud maa mõõtudeks olid journal ja morgen- need tähistasid põldu, mis jõuti
üles künda ühe päevaga. Iga keskaegne pinnamõõt on konkreetne, seotud kindla maatüki ja
selle harijaga. Talupojale jagatava maatüki suuruse määrab tema töö, tema füüsiline
kokkupuude maaga.
Talupoegadel oli eriti oma külakirikuga väga sügav side. Kirik oli palvekoda ja kogu
külaelu süda. Seda väljendab hoone väline esilekerkimine talupoegade hurtsikute taustal.
Kirikus, kirikuesiesl või surnuaias kogunesid inimesed koosolekut pidama; kirikus luges
preester ette mitmesuguseid kogukonna ühishuve puudutavaid teadeandeid; kirikus leidsid
annaabi.ee 
