Hariduselu juhtimine Haridusministeeriumi pädevusse. 1919 koolikohustus senisest 3 aasta pealt 4 aasta peale ning seda kõigile 9-14. aastastele lastele.Põhiseadusse lisati – kohustuslik ja maksuta algkool; vähemusrahvustele emakeelne õpetus; kõrgkoolide sõltumatus ja riiklik kontroll õpetamise üle.1920. aastal need põhimõtted “Avalikkude algkoolide seaduse” vastuvõtmisega ka seadustati. Kaks aastat hiljem võeti vastu “Avalikkude keskkoolide seadus”. Iseseisva Eesti haridusjuhid koos Eesti Õpetajate Liiduga seadsid eesmärgiks luua emakeelne ühtluskool, mis tähendas kõigi algkoolide lõpetajate õigust pääseda edasi õppima kas kesk-, täiendus- või kutsekooli. Eestis levisid järjest ulatuslikumalt tähtsad põhimõtted, nagu kooli demokraatlikkus, emakeelne õpetus, ühtluskool, kõigi laste sünnipäraste eelduste arendamine, lapse elu- ja koolikogemuse lahutamatus, kunsti-, tööõpetuse
tavaliselt seotud motivatsiooniga (mis ma rabelen, niikuinii ei muutu midagi...), enesetõhususega (usuga enda võimetesse - kas ma ikka suudan olla nt nõustamises võrdväärne partner?), isiklike põhjustega (kui lugu on isiklikult liiga haavav, tekivad eetilised küsimused jne). Kes siis peaks õpetaja toetamisega tegelema? Kindlasti koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, õppealajuhataja, mentorõpetajad kooli tasandil, vastava ala spetsialistid õppenõustamiskeskustes ja haridusjuhid haridusametis eriküsimustes. Mina olen üsna ühesel seisukohal, et iga õpetaja peab tänapäeval olema kursis lastekaitse ja sotsiaaltööga ning jälgima pidevaid arenguid ja muutusi selles valdkonnas, rääkimata haridusjuhtidest. Elame muutuvas maailmas, tehnoloogia ajastus kus inimese roll taandub pidevalt. Ainult tulevik näitab, kas inimene hääbub lõpuks ainult virtuaalmaailma tasandile. Meil ei ole paraku võimalik väga toetuda varasemale kogemusele, kuna seda lihtsalt ei ole.
annaabi.ee 
