18.sajandi Eesti ülevaade
sajandi lõpu poole näis kujunevat lausa grafomaania. Tegelikult oli see tähtis viis avalikus
elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht “Olevik”, et eestlased on lugeja rahvas ja tema
lemmiklektüüriks “poliitika ajalehed”.
Võib öelda, et 19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede jonnakate
hariduspüüdluste ja tagasihoidlike külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma rahva sajandite
pikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks
osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just
nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid
nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid, mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka
olid rahvakooliõpetajad ise enamasti agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad.