"hardumuses" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Selle käed jäid kokku, huuled sõnatuks, silmad ühte kohta sihituks. Kes kogu seda lugu teadis, sellel võis süda lõhkeda, nähes, kuidas seda sussi vaadati. 213 Ükski kolmest polnud veel ainustki sõna poetanud, nad ei julgenud kõnelda, isegi mitte sosistada. Suur vaikus, suur kannatus, suur unustus, kuhu kõik oli kadunud peale väikese sussikese, jättis mulje, nagu seisaksid nad lihavõtte- või jõulupüha altari ees. Nad vaikisid hardumuses ja olid valmis põlvitama. Neile tundus, nagu oleksid nad vaiksel nädalal kirikusse astunud. 1 2 3 Lõpuks katsus Gervaise, kolmest kõige uudishimulikuni, järelikult ka kõige vähem tundlik, vangi kõnetada: «õde! Õde Gudule!» Ta hõikas teda mitu korda ja järjest kõvemini. Kongi-suletu ei liigatanudki: ei ühtki sõna ega pilku, ainustki ohet ega elumärki. Oudarde hüüdis omakorda mahedama ja armsama häälega: «Õde, õde! Püha Gudule!» Sama vaikus, sama liikumatus.