V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hukkamõistetu halisemistest hirmunud oli, talle järgnes. Äkki pöördus majesteet Bastille'
komandandi poole:
425
«Ah jaa, kas ses puuris oli ka keegi?»
«Oli, majesteet!» vastas küsimusest üllatunud komandant.
«Kes?»
«Härra Verduni piiskop.»
Kuningas teadis seda ise paremini kui teised. Kuid see oli kord ta viis.
«Ah!» ütles ta naiivselt, nagu meenuks see talle esmakordselt. «Seal istub siis kardinal
Balue sõber Guillaume de Harancourt. Oli aga piiskop, seda peab ütlema!»
Natukese aja pärast avanes jällegi kambri uks ning sulgus uuesti, jättes tuppa selle peatüki
alguses lugejale tuttavaks saanud viis isikut, kes endistele kohtadele asudes endised asendid
võtsid ning oma vestlust tasakesi jätkasid.
Kuninga äraoleku ajal olid lauale pandud mõned kiirsõnumikud, mille pitserid ta ise lahti
murdis. Ta hakkas neid ise kohe järgemööda lugema, andis siis meister Olivier'le, kes tal