konts.hape. Võtsin süstlaga vajaliku koguse puhast HCl-i (2.21ml) ja lisasin selle destileeritud veele, nii et vajalikust lahuse ruumalast jääks veel osa vett lisada. Täiendasin lahust dest. veega kuni vajamineva mahuni. Katlakivi lagundamine Leian reaktsioonivõrrandi abil, mitu grammi katlakivi peaks võetud lahuses lagunema. 2HCl + CaCO3—> CaCl2 +H2O + CO2 Kaalun katlakivi ja lisan ettevaatlikult happelahusesse, happe lahustumine on eksotermiline, lahus kuumeneb. Hüpotees: Happelahusesse lisatud katlakivi (CaCO lahustub täielikult. Katse tulemus: Katlakivi ei lagunenud täielikult, kuna katlakivis oli osa ka kergemaid karbonaate siis võtsin CaCO ilmselt ülehulgas. Jääk oli tingitud mol suhtest. Kaalusin puhta filterpaberi keskmise massi, 0.8752g kaalun oma filterpaberi koos katlakiviga, 3.23g arvutan allesjäänud sademe 3.23-0.8725= 2.3575g
Euroopas on olmevooluvõrgus vahelduvvoolu võnkesagedus 50Hz. Elektrivoolu iseloomust sõltuvad ka mitmesugused selle vooluga kaasnevad nähtused, millega tutvume edaspidi. 2. GALVAANIELEMENT Kuni 18. sajandi lõpuni osati elektripotentsiallide vahet (seega ka elektrivoolu) tekitada ainult hõõrdeelektri abil. Nii saadi küll suurim potentsiaalide erinevus, kuid suhteliselt lühiksei ja nõrku vooluimpulsse. Aastal 1800 avastas Itaalia füüsik A. Volta, et happelahusesse paigutatud kahte metalli või ka söepulga ja metalli vahel tekib püsiv elektripotentsiaalide erinevus. Nii ehitas Volta esimese püsivoolu andva elemendi, mida nimetatakse galvaanielemendiks. Selle elemendi põhimõtteskeemi kujutab joonis. Lihtsa galvaanielemendi skeem. Joonisel kujutatud element töötab järgmiselt. Väävelhape lagundab aegapidi tsinkelektroodi. Kusjuures vabanev tsink läheb lahusesse positiivsete ioonidena
Lisades antud alkoholaadile CS2 (süsinikdisulfiidi), tekib tselluloosi ksantogenaat (ksantogeenhappe sool), mis lahustub vees. CS2 -O-C6H7O(OH)2(ONa)- --- -O-C6H7(OH)2(O-C-Na)- 6 S Kui saadud siirupitaolist lahust pressida läbi peente avade ja juhtida happelahusesse, laguneb ksantogenaat ja saame jälle tselluloosi, kuid pikkade siiditaoliste kiududena. Tegelikult ei ole see enam samasugune tselluloos kui enne lahustamist, vaid on hüdraattselluloos, mille molekulid on märksa lühemad ja struktuur on hõredam. Saadud kiudainet nimetatakse viskooskiuks e. viskoossiidiks. Viskooskiud kujutab endast seega tavalist tselluloosi, mis keemilise töötlemise käigus on osaliselt hüdrolüüsunud ja madalama polümerisatsiooniastmega
annaabi.ee 
