KALADE PALJUNDAMINE
VALIK
Valik kala massi alusel on selle tunnuse madala
päritavuse ja ebastabiilsuse tõttu vähe efektiivne.
Esimesel ja teisel aastal rekordsuurusega silma
paistnud kalade juurdekasv võib hiljem olla tunduvalt
väiksem kui keskmise massiga isendeil.
Eksterjööri tunnuste osas peab valikuintensiivsus
olema mõõdukas.
Keskmisest palju kõrgema kehaga karpkaladel
esinevad sagedamini selgroodefektid, suurema
selgroolülide arvuga kaasneb aga väiksem vastupidavus
hapnikudefitsiidile.
SUGUKARI
Tõuaretuse seisukohalt on karpkala suur
viljakus tootjale pigem puuduseks.
Sugukalade väikese arvuga kaasneks aga
genofondi vaesumine ja suguluspaaritus e
inbriiding.
Seetõttu peetakse sugu karjas kalu
tootmisvajadusest üle 10 korra enam.
Emas- ja isaskalade optimaalne arvuline
vahekord sugukarjas on 1 : 1.
KASV
Sugu karpkalad vajavad optimaalset tihedust
(olenevalt vanusest 600–400 isendit ha kohta).
Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade