V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kui talle selleks ainult mu needmist vaja
läheb, siis võib ta selle saada ja temaga koos ta katedraal ning ta veskid! Küll näeme, kas
need molutajad mind läbi lasevad! Mis nad seal õieti teevad! Soojendavad ennast, tore lõbu!
Vahivad, kuidas sada haokubu põlevad: tore vaatepilt!»
3
2
Ligemalt asja uurides nägi ta, et ring oli palju suurem kui vaid lihtsaks soojendamiseks
kuningliku lõkke juures, selge oli ka, et vaatlejate hulka ei tõmmanud siia kokku ainult
nende saja põleva haokoo ilu.
Laial vahemaal rahva ja lõkke vahel tantsis noor tütarlaps.
Kas too noor tütarlaps oli inimene, näkineid või ingel, seda ei saanud Gringoire, see
skeptiline filosoof ja irooniline poeet, esimesel silmapilgul kindlaks teha, nii võlutud oli ta
silmipimestavast nägemusest.
Tütarlaps polnud suur, aga ta näis pikk oma sihvaka ja saleda piha tõttu. Ta oli tõmmu,
küll aga võis aimata, et päeval oli ta ihul andaluusia ja rooma naiste ilusat kuldset helki. Ka