Taevas jõekääru kohal muutus pahaendeliselt punaseks, rõhutades raagus puudemüüri haletsevat ühtehoidlikkust ning kõrged appihüüded tapsid üksikute jalutavate paaride sosina olematuks. Metamorfoos rahulikust hoiatavani. Mul olid jalas libeda tallaga peokingad ning seljas pruun, päris õhuke ülikond, mu süda lõi seda kiiremini, mida aeglasemalt ma kaldale lähemale tõttasin, lootes, et keegi kangelaslikum minust mööda sööstab, aga ei... Nad hangusid. Olid jääfiguurideks tarretunud, pilgud peatunud mitte uisuplikal, aga minul. Mida ta järgmiseks teeb? Siis tajusin ma ära selle muutuse, kus tald ühelt pinnalt teisele astudes su mõistusse kiilu lööb osa sinust jääb kaldale, osa tõttab edasi. Selge mõtlemine taandub ja sa lihtsalt liigud eesmärgi poole nagu rida binaarkoodi, millel pole käitumiseks mingit valikuvabadust. Sinu programmeerija on kaldale jäänud.
Perelauale jäeti toit kogu ööks. Tähtis oli, et künni- ja külvimees sööks kas või kümme korda. Usuti, et siis jätkub ka järgmisel aastal toitu kogu perele. Põhja-Eestis küpsetati seapea. Kogu maal peeti oluliseks jõulutoiduks tanguvorste. Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid. Kirikust koju sõideti võidu, selleks et kiiremini koju jõuda ning kõiki tööriistu vikateid, rehasid, hangusid, atru ja äkkeid liigutada. Niimoodi toimides loodeti suvel talutöödega samuti kiiresti toime tulla ja teistest ette jõuda. Miks hobusele mahedahäälsed kuljused kaela ning aisakell aisa või looga külge seoti, selle põhjuseks oli ammustel aegadel soov kellahelinaga kurje vaimusid eemale tõrjuda. Tõrjemaagiline tähendus küll tuhmus, kuid komme jäi kauaks püsima. Jõululaupäeva õhtul ja esimesel jõulupühal külla ei mindud ega soovitud ka oma peresse võõraid.
annaabi.ee 
