Betti Alveri luuletused
mustad murekannud.
Rõkka, kägu! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
Kui ma kauges lapsepõlves
Kui ma kauges lapsepõlves
aabitsat veel lugesin,
mõnikord siis ema kleiti
vallatades pugesin.
Joostes ringi toas ja õues
kuumas mängu-ahinas
kuulsin nagu kurba kõnet
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
tõukas hangeharjule
ning ma tahaks jälle joosta
tuppa kolde varjule.
Kuid ma väsind lapse kombel
kodu poole piiludes
nõrken oma elu suurtes
tuisukarva siiludes.
Unenägu
Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.
Just maltsakalda äärel
käis looklev metsatee
ja palmid Sõrve säärel
annaabi.ee 
