"hampahasen" - 1 õppematerjal

Eesti keele ajalugu

kääne ehk elatiiv. Sisekohakäänete lõpud on liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest käändeelemendist. Neil lõppudel on ühine element –s, millele on liitunud vanad kohakäändelõpud. –s on vana läänemeresoome ja volga keeltele ühine latiivne käändelõpp, mis on eesti keeles lihtlõpuna säilinud vaid üksnes mõnedes adverbides.  Illatiiv • Tänapäeva sse-illatiiv on analoogiavorm kontraheerunud noomenite eeskujul (meres(s)e, vrd *hampahasen > hambasse; häälikuseaduslik vorm oleks olnud *merehen >> mere) • Tänapäeva ha-, he-, hu-illatiiv on häälikuseaduslik (*māhen > *māhan > mahà) • Tänapäeva geminatsioonilise illatiivi tekkimise (konsonandi pikenemise) kohta on erinevaid seletusi; vorm tekkis 15. saj (*rapahan > *rapaan > *rapaa > rap`pa) • Tänapäeva lühike illatiiv on häälikuseaduslik (*jalkahan > *jalkān > *jalkā > *jal`Ga)