V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kahel esimesel oli maalt tulnuile Pariisi näitavate pariislannade kõnnak. Provintsinaisel oli
käe kõrval tüse poiss, kes omakorda tüsedat kakku käes hoidis. Me peame kahjuks lisama, et
ta oma keelt ninarätikuks tarvitas, sest ilm oli jahe.
Poissi tuli järel vedada, non passibus aequis1, nagu Virgilius ütleb, ja ema suureks
pahameeleks komistas ta igal sammul. Tõsi küll, ta vaatas sagedamini oma kakule kui jalge
ette. Kahtlemata takistas teda mingi tõsine põhjus seda kakku hammustamast, sest ta leppis
sellega, et ainult silmitses seda õrnalt. Muidugi oleks ema pidanud kakku ise kandma. Oli
julmus paksu punn-põske lasta Tantalose * piinu läbi elada.
Vahepeal lobisesid kõik kolm emandat (sõna «daam» võis tarvitada ainult aadlisoost naiste
kohta).
«Läki rutem, emand Mahiette,» ütles kõige noorem, ühtlasi kõige tüsedam
provintsinaisele. «Ma kardan väga, et me hiljaks jääme; Chätelefs öeldi meile, et ta kohe
häbiposti viiakse.»