Põrgupõhja uus vanapagan analüüs
minna ja mõtles, et mis surnule hea see ka ei peaks elusale liiga tegema. Riial oli
üldiselt olnud kõle suhe isaga keda ta eelistas kutsuda Jürkaks ehki ema seda keelas,
ta vaid rääkis tollega kui teda noomiti ja ta arvamus isast oli nagu keegi võõras
töömees. Ajapikku aga suhted soojenesid ja Jürka tihti tunids huvi Riia heaoluüle ja
kui tüdruk kasvõi natukene eeldas tühka kõhtu otsis ta kohe midagi hammastevahel
talle pista jättes pooleli ka tähtsamad tööd. Jürkal oli ka kombeks tütart veidrate
nimedega kutsuda nagu tattniga vöi sasipea kuid Riia õppis, et kui teda kutsuti siis
alati selleks, et mõni puuhobune, lilleke või jänesekapsa leht. Kui kunagi sai ta
maamesilase kärjed kaseothutorbikus saand ja talle õppetanud kuodas sealt mett välja
imeda siis esimest korda tundis ta, et isa hoolib tast sama palju kui ema. Seda enam