kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas, hõlmates laia muusikastiilide valikut alates eksperimentaalsest süvamuusikast ja lõpetades elektroonilise tantsumuusikaga . 1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit (Mehrfachstromerzeuger), mida ta kasutas siinusekujulise väljundpinge
mitte mahamängimine. 1878. aastal patenteeris Thomas A. Edison fonograafi(seade heli salvestamiseks ja 5 taasesitamiseks), milles kasutati sarnaselt Raymond Scotti seadmele silindreid. Kuigi üheaegselt kasutati ka silindreid, konstrueeris Emile Berliner 1887. aastal plaatfonograafi. 1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit, mida ta kasutas siinusekujulise väljundpinge saamiseks. Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli Lee DeForesti 1906. aastal leiutatud trioodaudion . See oli esimene termiline ventiil või vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektriliste signaalide loomise ja võimendamiseni,
annaabi.ee 
