Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
muutus aktuaalseks tänavate sillutamine. 1783 taastati Viljandi linnaõigus. Kreisilinna
asukad olid valdavalt baltisakslased, eestlaste osakaal hakkas jõudsalt kasvama pärast
pärisorjuse kaotamist. Viljandi linnasüdames leiame rohkelt väärikas vanuses
puitarhitektuuri – traditsioonilisi vanabalti tüüpi ristkülikulise põhiplaani ja kõrge
kelpkatusega hooneid. Nii mõnelegi neist lisandus moe muutudes ka klassitsistlikke
detaile – sammastega portikus, hammaskarniisd vms. 19. sajandi lõpuks oli Viljandi oma
elanike arvult tõusnud Eestis 6. kohale. Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla,
Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased. 20. sajandi saabumine tõi
Viljandisse mitmed moodsa aja ilmingud – elektri ja raudtee.
Uus Eesti vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade
näol. Kokku lisandus 914 hektarit. See tõi kaasa aktiivse elamuehituse, lisandus enam kui
annaabi.ee 
