Konsonant S 1. Kuidas häälik S tekib? Häälikut S nimetatakse tema erilise moodustusviisi tõttu sisihäälikuks ehk sibilandiks. Viimase oluline tunnus on, et keel ei suru end tugielundile(hambavallile või kõvale suulaele) ühtlaselt lähedale, vaid jätab hääldusõhu teele nõgusa, vaokujulise kanali. S on keelelabahäälik, moodustatakse külgi vastu hambavalli toetades. Keel paikneb õige pisut tagapool kui t hääldamisel, keeletipp hammastest tagasi tõmbunud. Keelelihased ei ole pinges, keelelaba kohal on parajalt avar vagu, mis laseb hääldusõhul kergesti väljuda. Eesti s-ile vajalikku avarat õhukanalit on võimatu saavutada keeleseljaga, kui keeletipp on vastu alumisi hambaid nagu vene ja saksa keeles tavaline. Tämbrilt on tüüpiline eesti s vähem terav kui vene, läti või rootsi oma, kuid mitte ka nii lai ja mahlakas, kui oleme
NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
annaabi.ee 
