Miks kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse?
valitsuskriiside kunstlikust esilekutsumisest ja teadlikust venitamisest. Kui sisepoliitiline kriis
saavutas oma haripunkti aastatel 1932-1933, oli ametis neli valitsust, millest ühegi eluiga ei
küündinud isegi kuue kuuni. See aga sundis valitsusel kehtestama üleriigilist kaitseseisukorda.
Valitsuse abinõud tähendasid vaid näilist meeleolude rahunemist tegelikkuses langes
valitsuse autoriteet veelgi ning astutud sammudesse suhtuti varjamatu halvustusega. Asjad
läksid aga veelgi hullemaks, kui riigivanema kandidaadid K. Päts ja J. Laidoner otsustasid
teostada 1934. aastal 12. märtsil sõjaväelise riigipöörde. Sügisel algas Vaikiv ajastu, mis
kujutas endas sisuliselt autoritaarset diktatuuri. Rahvas hoiti poliitikast eemal, otsused võeti
vastu kitsas ringkonnas. Ajakirjandus allutati tsensuurile, mis kulmineerus sellega, et lõpuks
puudus igasugune avalik arvamus. Rahva elatustasemele mõjus halvalt 1940. aasta novembris