Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Eestlased tunnustasid alguses võõrast valitsust ainult niipalju, kuipalju häda seks sundis ja see
möödapääsemata tarvilik oli, lootes ja võimaluse järele katsudes sellest jälle vabaneda.
Paavst võttis Maarjamaa ja kõik vastristitud püha Peetruse ja enese kaitse alla ühes kõige
varandusega, kindlustades neile vabaduse ja seades kindlaks juhtnööriks nõudmise, et
pärismaalased ei tohi, ristiusulisteks saades, mitte halvemaisse tingimustesse sattuda kui siis, kui
nad olid uskmatud. Piiskoppidele pidid alluma vastristitud, olles nendes kiriklikes ja poliitilistes
raamides vabad täisõiguslikud alamad ja kiriku liikmed. Mõõduandvaks on sealjuures paavstile
veendumus: nii saab ristiusk kõige paremini siin maal levida ning püsima jääda ja nii jäävad
need maad kõige paremini paavsti otsekohese valitsuse alla. Jätkuvad ristisõjad peavad