Käitumine klassiruumis, Bill Rogers
emotsionaalse stressi taset tõsta võivaid nõudeid tegelikkusele („Ta peab...“, „Ma pean...“, „Teised enesesüüdistustesse laskumist ning edasi liikuda.
peavad...“). Lõppude lõpuks pole tegelikkusel mingeid kohustusi meie nõudmistele alluda. Eelnevat tuleb eristada õpetajatest, kes neile omaselt distsiplineerivad ja juhivad pahuralt,
See pole vaid suusoojaks öeldud. Rääkimine, isegi iseendaga rääkimine, on tegu ja tegudel on tusaselt, halvatujuliselt; sihiga (nii see näib) panna oma õpilased tundma, isegi taluma tarbe-
mõjud. Kui ma ütlen: „Ma olen kehv,“ on see üleüldistamine. Kui selliste mõtete taga on tungiv tut ärevust ja vastumeelset kontrolli nende üle. Kuigi sellised õpetajad saavutavad (mõnedes
kognitiivne nõue („Ma ei tohi kunagi eksida“), sean ma enda ette võimatu isikliku normi. Öeldes koolides) siiski „tulemusi“, teevad nad seda suuresti õpilaste heaolu ja enesehinnangu arvelt.
annaabi.ee 
