KASVATUSE KLASSIKA
ekspluateeritakse ja hüljatakse, harjub ta sellega ära. Ta ei taju, et teda halvasti koheldakse,
vaid usub, et ta ise ongi halb. Ta loeb viisist, kuidas vanemad teda kohtlevad, välja oma
väärtuse. Ta pole võimeline kriitiliselt hindama ema-isa väärtust lapsevanemana. Laps on
vanematest nii totaalselt sõltuv, et pigem hülgab ta oma tunded, kui loobub vanematest. Nii
tekibki infantiilne lojaalsus, mis on lastele iseloomulik. Tsiteerin Tommy Hellsteini (2005):
Halvastikoheldud laps võtab enda kanda halvastikohtlemise süü. Tema meelest on ta ise halb,
selle asemel, et mõista - tal on halb olla, sest ta elab armastuseta maailmas.
Armastuse puudumine viib harilikult lapse hooletusse jätmiseni. Hooletusse jätmisel ei
kahjusta last mitte vanemate teod, vaid nende tegematajätmised. Lapse eest kas ei hoolitseta
või tehakse seda viisil, mis ei vasta lapse vajadustele. Armastuse puudumise ja hoolimatuse