Eesti keskaeg
seda tühjale-tähjale.
Kirik käsutas ära rahva iha hingeliste elamuste, kõlbelise puhtuse, imede järele. Paljudes kirikutes demonstreeriti usklikele
imettegevaid pühakusäilmeid, mitmel pool Eestis tekkis palverännakukohti, kuhu koguneti oma haigustele ja hingehä -
dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel
võõrastavad ja halvakspandavad. Mõelgem või sõnale sant, mis on eesti keelde tulnud ladina keelest: sankt = püha. Kirik
suhtus halastuse ja hoolitsusega vigastesse ja viletsatesse, keda usuti taevariigile lähemal seisvat. Kirikukoguduste arvel peeti
ülal seeke - hospidale ja vaestemaju. Eksistentsialistlikule muinasusundile oli säärane filantroopia võõras.
Ametlike kirikuvõimude saamatust usutõdede levitamisel kompenseerisid osaliselt munga- ja nunnaordud, kes rajasid siin
annaabi.ee 
