TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
1998:117).
Siiski pole haldjad tuntud kogu Eestis, sõna puudub täiesti Lõuna-Tartumaal, Võrumaal ja
Lõuna-Viljandimaal, kus sama mõistet asendavad igasugused isad ja emad (Masing 1998:117),
mida Eisen nimetab vaimudeks (Eisen 1995:44). Haldjas esineb üldse vähestel soome-ugri
rahvastel, peale eestlaste tunnevad sõna ainult soomlased ja vadjalased. “Soomlased nimetavad
teda haltia, mis on tegelikult samane haltija’ga ja see tähendab “pidaja, omaja, omanik”, ja haltu
(voli, võim) ja hallita (valitseda, peremees olla).”(Masing 1998:117)
Vanad eestlased mõistsid haldja all looduses elutsevaid hingesid, algselt ei olnud haldjatel
mitte mingit visuaalset keha, hiljem haldjad antropomorfiseerusid ning ei olnud enam niivõrd
seotud objektiga, mida nad kaitsma pidid. Nad võisid vabalt liikuda ning tahtmisel omandada
mistahes, ka inimesele silmaga nähtava, kuju. Tavaliselt oli selleks vana hall mees või naine,