Marie Mürk
Ning loomulikult sigarett. Pakk krabiseb, tiku tõmbamine on
omaette vaatepilt.
Siis esimene mahv. Istun suitsuloori taga trepikojas aknalaual ja
olen oma suures mures, nii et kõik kadestavad mind ja
soovivad olla minu asemel.
Ka siin oleks siis talutav olla. Ei tahakski koju. Kuigi kodus on vähemalt
lootust ja ei pea öösel magamise asemel norskamist kuulama.
Hommik
Hommik ostab nad ära oma tavalisel moel. Pilve vahelt vargsi ent
järjekindlalt
ründava päiksekiirega. Pealesuruva hallusega, mis üha kiiremini
läbipaistvaks
muutub. Külmaga, mis kusagil on. Kas nende ümber või sees või kellegi jutus.
Kuhugi minna on kaugel ja vaja.
Nad on hommiku omad. Võib veel pisut end petta kusagil pimedas
keldrikorrusel
olevas baaris, kuhu linna ärkamine jõuab hilinemisega. Aga miski sunnib
kiirustama koju või teiste omasuguste juurde, et mitte kohtuda tööle
minejatega.
Sest neil pole omavahel millestki rääkida.
Üleeile
annaabi.ee 
