Jutuke - Õunkübarad
Kui too nägi, et isegi armi polnud enam, jäi
ta vait ja vaatas lummatult päikest, mis väljas kogu ima hiilguses säras.
,,Kuidas see võimalik on...?"
,,Halltiib."
,,Mida?"
,,See, kes sind haavas, sind ka päästis."
,,See on võimatu."
,,Selles kohas on kõik võimalik."
,,Ja kus 'see koht' paikneb?"
,,Mets, loomulikult."
Shurei vaatas umbusklikult välja, kuid ere päike näitas talle vaid kõrgete puude siluette.
,,Kas sa tunned seda Halltiiba hästi?"
,,Me kasvasime koos üles. Võib öelda, et me oleme kui õed."
,,Sa peaksid ettevaatlik olema, Elisa."
,,Tema ongi sinu mõrvar, Shurei?"
,,Ma pole sulle oma nime kordagi maininud. Kui ma nüüd meelde tuletan, ka too tiivuline
teadis mu nime..."
,,Tahaksid temaga kohtuda?"
,,Enam mitte ealeski!"
Shurei raputas pead ja alles siis, kui oli enda lapsikut käitumist mõistnud, lahvatas naerma.
,,Kas su õlg teeb veel valu?"
,,Ei."
annaabi.ee 
