Sookurg Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari.
Liigi kaitsmine • Sookurg on kaitse all kõikides maades, kus ta kas pesitseb või kust läbi rändab. • Koostatud kaitsekorralduskava. (Esimene 2003. aastal) • Sood on looduskaitse alla. Mida peaks kaitseks veel tegema? • Elektriliinide vahetus Kuidas on liigi arvukus ajas muutunud? • Kaitse alla võtmisega on arvukus paranenud. • Viimase punase nimistiku alusel ei ole sookurg enam ohustatud. Huvitavad faktid • Sookurge kutsutakse ka – hallkureks(värvuse tõttu), mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks(tegutsemispaikade järgi) • Ei ole levinud ainult Antartikas ja Lõuna-Ameerikas. • Sookurg toob lennates kuuldavale vaikset „luksumist“. • Pikim eluiga on teadaolevalt 17 aastat. • Tiibade siruulatus – 2,5 meetrit. • Ei lasku kunagi puule. TÄNAN KUULAMAST ! Kasutatud kirjandus • Adojaan, K. & Sarapuu, T.(2005). Sookurg. Eesti loomad. MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, Tartu Ülikool
annaabi.ee 
