Jutuke - Õunkübarad
,,Mina olen Sora, tema Kira. Samas, vahest unustame me, kes on kes, nii et kutsu, kuidas
aga soovid."
Nad naersid taas ja tüdruk nägi hämmingus, et nad on tõepoolest äravahetamiseni sarnased.
,,Ja mida te minult tahate?"
,,Sind uurida."
,,Milleks?"
,,Sest me ei tunne sinu liiki sa pole Metsast."
,,Loomulikult pole, ma olen Hallitiivaline."
Vaikusehetk, mille jooksul Sora ja Kira umbusklikult teda pilkudega mõõtsid.
,,Sa ei saa olla," laususid nad lõpuks, ,,Hallitiivalised on välja surnud."
,,Inimeste arvates küll, kuid mõned kõrvalharud veel elavad."
,,Issand, no siis söön ma küll oma kübara ära, kui veel vähemalt ühte temataolist näen."
Jälle vappus mets nende naerust.
,,Te olete hullud!"
,,Mitte rohkem kui sina, mu kallis. Sa oled viimane omataoline."
Kahtlus ärkas Elise hinges, eriti nende tumedate pilvede suhtes. Vahest see polnudki käsk
annaabi.ee 
