Jutuke - Isemoodi roos
Tormates vihmasoigusesse halli,
puuris ta silmad taevasse ja jäi seisma vastu tuli käsipuu, mille taga paar meetrit maapinnani
ja siis mere liivane kallas.
Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa.
Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet
süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine
meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega. Mõnes kohas tungisid
kuldkollased kiired nõrkade jugadena läbi, kuid nad jäid hämarikule tugevalt alla. Poiss
märkas ühes pilvekogumis ebatavalist varjuliikumist, mis jättis kui võitluse mulje. Ta ei
lasknud pilve silmist, kuni too teiste omataoliste rüppe kadus. Tuul nihutas neid mere poole.
Visanud soojust hoidnud keebi õlgadelt, hüppas ta üle käsipuu ja olles väänelnud paar
kõverat saltot, maabus valge avara särgi lehvides hääletule murule
annaabi.ee 
