V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Vahepeal olid hulguste peamehed taandunud Gonde-laurier' maja trepile, kus nad aru
pidasid. Mustlaste hertsog istus kivipostil ja vaatas ebauskliku hirmuga üles fantastilise
lõkke poole, mis paarisaja jala kõrgusel lõõmas. Clopin Trouillefou näris raevus oma suuri
rusikaid.
«Kuidagi ei saa sisse!» pomises ta.
408
2
4
1
«Vana nõid, aga mitte kirik!» torises vana mustlane jVlathias Hungadi Spicali.
«Paavsti vurrude nimel,» ütles üks vana hallijuukse-line irvhammas, endine sõjamees,
«need kiriku vihmaveetorud sülitavad sulatina paremini kui Lectoure'i * laskeavad.»
«Kas näete seda kuradit, kes seal tule juures edasi-tagasi kõnnib?» hüüdis mustlaste
hertsog.
«Pagana pihta, see on ju neetud kellamees, Quasi-modo!» tähendas Clopin.
Mustlane raputas pead.
«Mina ütlen teile, see on kurivaim Sabnac, suur markii, kindluste deemon. Ta on
relvastatud sõduri sarnane, ainult lõvi peaga. Vahel ratsutab ta inetu hobuse seljas. Ta