Haydn
nagu "Sõjasümfoonias" (1794)- puuduvad siiski eraldatavad süzeelised alused.
Haydni sümfooniliste kontseptsioonide määratu väärtus peitub kogu nende suhtelise lihtsuse ja
sundimatuse juures inimese vaimse ja füüsilise maailma ühtsuse väga selgesti piiritletud
peegeldamises ja väljendamises. Seda arvamust on väga poeetiliselt väljendanud ka E.T.A.
Hoffmann: "Haydni teostes valitseb lapselikult rõõmsa hinge väljendus; tema sümfooniad
kannavad meid lõpututesse haljendavatesse metsasaludesse, õnnelike inimeste lõbusasse
kirevasse seltskonda, meie eest mööduvad lauldes ja tantsides noormehed ja neiud; naeru
lõkerdavad lapsukesed peidavad end puutüvede, roosipõõsaste taha, loopides meid kelmikalt
lilledega. See on elu, tulvil armastust, tulvil naudinguid ja igavest noorust nagu enne
pattulangemist; ei kannatusi, ei leina- üksnes magus-eleegiline püüdlemine armsama kuju poole,
annaabi.ee 
