Goethe - Noore Wertheri kannatused
JOHANN WOLFGANG GOETHE Noore Wertheri kannatused Ly Härm 10d
Werther ja loodus:
Lk. 8- Kohe siinsamas lähedal on kaev, kaev, mille kütkeks ma olen otsekui Melusine oma
õdedega. ... Madal ringmüür kaevu ümber, seda piiravad kõrged puud, selle paiga jahedus-
kõiges selles on midagi salapärast. Koguni kõhedaks tegevat. Ei möödu ainsatki päeva, mil
ma oma tunnikese seal ei istu.
Lk. 24- See on imeline, kuidas ma siia jõudsin ja künkalt alla haljendavasse orgu vaatasin,
kuidas ümbrus mind veetles. Seal see salu! Ah, võiksid sa selle varju peituda! Teal too
mäehari! Ah, võiksid sa sealt kaugele-kaugele vaadata! Ridastikku kulgevad kuplid ja
kutsuvad orud! Oh, võiksin ma neisse kaduda!
Lk. 44- Mu südant täitvast soojas tundest elava looduse vastu, mis mind senini tegi nii
õnnelikuks ja muutis maailma mu ümber paradiisiks, saab mulle nüüd talumatu piinaja,
kiusaja, kes jälitab mind igal sammul