Novellid "Viimne romantik" ja "Korvitegija Siimu õnn"
Ei hoolitud
enam häist kommetest, ilust ja sugukonna puhtusest. Kui kunagi olid tegelased ilusad ja uhked
siis aeg oli teinud nad vanaks ja kaodanud ära nende ilu.
,,Kõik pahed olid alanud päevast, mil sõjariistus mehed hakkasid ringi luusima."
,,Olid ajad ja rõõmud! Kuid siis tulid uued, jubedad päevad."
,,Kuhugi ei tohtinud enam minna, igal pool seisid tihedad okastraadid, aiad ning inimlapsed."
,,Polnud enam kõrgeid ideaale, mõtisklusi igavesti haljendavaist nurmedest,püüdmisi vabusse
metsadesse."
1.2.2 Peategelane oli Kerill-Kerkerill. ,,Kunagi olid ta kuldsed suled tookord sädelenud-
punased,rohelised ja kollased-ja saba tõusnud uhkelt püsti kui loogas vikerkaar.Hari oli olnud
punane kui taeva õhtused leegid, kannused teravad kui murtud klaas!"
Kunagi, kui ajad olid veel ilusad oli Kerill-Kerkerill väga lugupeetud. Ta käis terves mõisas