Hiir rätsepaks
Rõõmus taevas ja maa.
Tiliseb aisakell:
lumi hell, lumi hell.
Kiirgab mets, hiilgab maa.
Kuusekene
Laias laanes lagedal
kasvas üksik kuusekene,
sinetava taeva all
võrsus virgalt võsukene.
Laanes leidis tuulevarju,
mustast mullast rammu jõi,
juurtel kasvas maasikmarju,
ladvas rästas laulu lõi.
Rästa laul ja taevasina
kuusekest ei rahuldand;
mõtles: ,,Kas vaid selleks mina
olen kasvand, haljendand?
Oh, kui saaksin kord siit ära,
näeksin mõnda ilma pääl,
omandaksin hiilgust, sära!"
Nõnda unistas ta sääl.
Ega läinud palju aega:
tuli metsa talumees,
lõikas kuuse maha saega --
linnareis tal oli ees.
Kuuseke sai, mis ta tahtis.
Tast sai särav nääripuu;
oksal kuldne orav vahtis,
ladvas hõbedane kuu.
Aga hiilgus, au ja sära,
kiidulaul ja kumav kuld
annaabi.ee 
