suured tulekahjud. Aastaaegade sademeterohkuse kontrastsetest erinevustest tingituna on taimede kasv selles kliimas kirjeldatav nende isendite abil, mis on võimelised elama üle pikki kuid kuivuses ja siis lopsakalt ja ülevoolavalt kasvama hakata, kui saabuvad vihmad. Sellel põhjusel võib sealset kooslust nimetada mitte igihaljaks, nagu teatud metsi pooluste poole liikudes nimetatakse, vaid "higi-haljasteks" ehk siis vihma-haljasteks. Platool leidub vihma-haljastele metsadele omaseid heitlehelisi troopikapuid, milledele on omane lai hõre juurestik, mis võib hõlmata suure mullamahu. Selline juurestik saab paremini kätte vee sügavamatest põhjaveehorisontidest, kuhu vesi koguneb sademeterohkel ajal. Kuivematel aladel kasvavad puud laiavõralistena ja hajusalt, hõrendikena. Veepuuduse korral reguleeritakse veekadusid õhulõhede abil ja edasi heitlehelisuse teel. Osa puid saab varuda vett oma kudedesse, kuid isegi raagus puu kulutab
Nii Ain läkski. See järele hüüdis talle Hilde järele et Ain võib ta nukuga mängida ja teda sõidutada. Sest päevast saati läks Ain ja ta ema Karja-Maie elu lõbusamaks, sest Ain sai endale sõbrad ja ei olnud enam nii üksik. Aga suvi läks mööda ja tuli talv. Nüüd pidi Ain kooli minema. Tänu sellele et Ain koolis sai käija nägi ta hoolimata keelust oma venda Peeti. Kuid ka talv sai läbi ja nad pidid hüvasti jätma. Kevadel jäeti kool seisma ja kõik lapsed rändasid karjaga haljastele aasadele. Ainult Ain oli kurb sest ta sai viimast korda oma vennaga mõisa sillani kõndida. Vahepeal läksid ilmad ilusamaks ja Junkru-Olga jalutas nukuga väljas. Ja muidugi ei puudunud ka Ain sellest seltsist. Kuid ükskord sai Ain kokku Helene noorema venna Adelberdiga, kes hakkas Aini käest iga suguseid küsimusi küsima kust ta elab , kes ta isa on ja kes ema ja mis tal Olgaga asja on? Lõpetuseks küsis ta Aini käest kas ta lugeda
annaabi.ee 
