Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
nimetas, ning mida pahasekmaks Hinnu meel muutus, seda enam Miina naerma hakkas.
Miina vihjas talle et ta võiks minema minna, aga otse ei saanud ta seda öelda, sest ema oli talle
öelnud et see toob halva maine kaasa ja ei ole viisakas, Miina sai aru et see raske mure eite
Hinnuga nõnda käskis ümber käia, nagu ta käis. Neiu meenutas minevat aastat , siis oli tal
asja aru kauniste käes. Teise lihavõttepüha ajal hingas soe päike noore orase peale ja haljastas
vana veskikese ja maja-hooned nagu kullaga üle. Ümberringi tõusis nagu ohvrisuits , lõokeste
lõõritamine üles sinaja taeva sisse. Hinn astus õue, näh es perenaist kraavi ääres, läks ta
sinna. Ta kitkus oksakest ja lükkas jalaga kive, jäi viimaks kivi lähedale seisma ja köhatas-
Riinus süda lõi raskeks. Hinnu kulm seisis kortsus. Mis ma ütlema pidin perenaine ja Hinn
kiskus kanarbikupõõsa kõige juurtega välja. Hinn on aru saanud et midagi kahtlast toimub,