"halisemisele" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

unaruses mitte päris nälga ei tarvitseks surra. Säärased hauad polnud keskaja linnades sugugi 194 haruldased. Sagedasti leidus mõnes käidavas tänavas, kõige kirjumal ja lärmirikkamal turul, otse selle keskel, võiks öelda hobuste jalgade ja vankri rataste all mõni kelder või kaev, mõni müüritud ja võretatud urgas, mille põhjas inimene ööd kui päevad palvetas, pühendudes vabatahtlikult igavesele halisemisele, raskeje patukahetsusele. Mõtted, mis meis tänapäeval äratavad sellised õudsed pildid, nagu see kole kong, mingi vahelüli maja ja haua, kalmistu ja linna vahel; see elav olend, kes on eemaldunud inimeste seltskonnast ja keda nüüd surnute hulka loetakse; see lamp, mis hämaruses viimase õli-tilga ära imeb; see elutuluke, mis hauakoopas veel hingitseb; see hingeõhk, see häll, see igavene palvetamine