probleemidest. Naised ei otsi oma probleemidele kohe lahendust( nagu mehed), vaid soovib, et teda mõistetakse ja kuulatakse. (kumbagi ei tohi sellepärats taunida!!) Mehed on motiveeritud ja volitatud, kui nad tunnevad, et neid VAJATAKSE. Naised on motiveeritud ja volitatud, kui nad tunnevad, et neid ARMASTATAKSE. Kui naised pelgavad saamist, siis mehed pelgavad andmist. Kui mees vaikib, kipub naine kujutlema halvimat. Mehel on raske teha vahet kaastunde ja sümpaatia vahel. Ta ei salli haletsemist. Kui mees armastab naist, vajab ta vahel eemaletõmbumist, et saada taas lähedaseks. Naise enesehinnang on nagu laine tõuseb ja vajub. Kui ta põhja jõuab, on aeg teha suurpuhastust. Kui surutakse maha negatiivsed tunded, siis samamoodi surutakse maha ka positiivsed, ning armastus kustub. Kui mees toetab naise vajadust olla ÄRA KUULATUD, siis toetab naine mehe vajadust OLLA VABA. Meestel on õigus olla vaba ja naistel on õigus olla häiritud. Mehed ihkavad avarust, naised mõistmist.
koos püsida. 1788. aastal (Catherine oli 23-aastane) sündis nende esimene ühine laps, tulevane luuletaja ning ema kolis paarinädalase lapsega Sotimaale. Karm mägiloodus, mille keskel möödusid kümme lapsepõlveaastat, jätsid Byroni hinge sügavaid jälgi (luuletus "Laps olla muretuna veel..."). Byron oli lapsepõlves silmapaistvalt kena, kuid lonkas. Ema poolt oli ta pärinud äkkviha ja tulise ning uhke iseloomu. Kuigi ta kannatas oma lonkamise pärast, ei sallinud ta haletsemist. Pärast lapse sündimist ei saanud vanemad enam eriti läbi ja elasid enamasti eraldi. 1790. aastal sõitis Jack Byron Prantsusmaale, kus elas lõbusat priiskavat elu armukesed, võlad. Prantsusmaal ta ka suri, mis kurvastas väga ta naist, kes iial polnud lakanud oma meest armastamast, kuigi nende kooselu kulged üle karide. Byron imetles alati oma isa tema julgust, sõltumatust ja vabadusejanu, kuigi ta teda õieti tundma õppida ei saanudki.
annaabi.ee 
