Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
õpetused, tervishoid jms. Halbu harjumusi, nt liigne joomine, püüti šoki kaudu lõpetada, kuigi seda
tehti liialdustega ja fantastiliselt. Stiililiselt oli von Holtz parem: klassikaline sissejuhatus, kus
räägitakse järgnevatest tegelastest, esitatakse looduskirjeldus, rütmiline – maailm rullub loogiliselt
lahti. Von Holtzi võib pidada I eestikeelseks proosateoseks. Tekstidel on tugevad sentimentalismi
mõjud kristlike väärtuste näol: halekirjanduses väärtustatakse õiglust, kõlblust, ausust,
jumalakartlikkust. Sentimentalismi iseloomustab äärmuslikkus: nt kui ollakse ühel hetkel õnnetipul,
siis järsku tuleb surm vms traagilist, üleelamisi.
Peter Manteuffel (1768–1842) oli ainus baltisaksa aadlikust mõisnik, kes tundis kutsumust eesti k
poeetiliseks rakendamiseks ja rahvakirjanduse soetamiseks. Rahvavalgustuslik tendents tuli esile
võõrale eeskujule toetuvas „Willem Nawis“ (1839)