"haledustundest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kuju ligidal, äratas tema tähelepanu vadistavate eitede salk leidlaste sõime ümber. Ta astus väeti lapsukese juurde, keda nii vihati ja ähvardati. Viletsus, inetus, mahajäetus, mida ta siin nägi ja mis viis mõtte kohe ta enese väikesele vennale, et kui ta ise sureb, siis võib väikese kalli Jehaniga sedasama juhtuda ja teda võidaks niisama viletsalt leidlaste sõime visata, kõik see tungis äkki ta südames- Laiskade altar (lad. k.). 140 se. Sügavast haledustundest haaras ta lapsukese ja läks sellega minema. Last kotist välja võttes leidis ta selle väga inetu olevat. Vaese jõmpsika vasemat silma kattis soolatüügas, pea oli tal õlgade vahel, selgroog lookas, rinnakorv ulatus ettepoole, jalad olid kõverad; kuid ise näis ta elurõõmus olevat, ja kuigi võimatu oli aru saada, mis keeles ta lällutas, ennustas ta kisa siiski jõudu ja tervist. Kogu seda inetust nähes kasvas Claude'i kaastundmus veel suuremaks