Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled")
Kindlasti võib iga lugeja leida sellest poeemist veel sümboleid: Baudelaire'i poolt taotluslikke
või siis taotlemata tähendusi.
Terve see poeem on metafoor, kurbuse üksinduse ja eemaletõugatuse ja võõrdumkise kohta. Iga
inimene mingil hetkel suudab sellega samastuda.
Milleks näidata koledust ja elu pahupoolt? Tänapäeval tehakse filme, kirjutatakse
luletusi, laule, maalitakse maale jms, mis pürgivad selleni, et näidata inimest ilma ilustusteta,
haledana ja ei säästeta meid ka jälkidest detailidest. Mõned neist luuakse selleks, et see ,,läheb
peale" depressiiivsetele/suitsiidsetele puberteediealistele; mõnes sellepärast, et autor ise on
depressiivne; ja mõned selleks, et inimesed midagi sellest õpiks: näiteks psühholoogiline draama.
Baudelaire tahab nende poeemidega näidata ilu ja ideaali (elu ja elamine, mis on väärt midagi)
läbi millegi mis ei ole ni ilus ja ideaalne. Selles raamatus esinevad absurdsed, kurvad olukorrad,