A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
hakkas hale. Viiulit ei saa enesega hauda kaasa võtta, ja nüüd jääb ta orvuks ja temaga
juhtub samuti, nagu juhtus kasesalu ning männimetsaga. Kõik on ses maailmas otsa
saanud ja saab ka edaspidi! Jakov väljus onnist, istus künnisele ja surus viiuli vastu rinda.
Mõeldes oma otsasaanud kahjurohkele elule, hakkas ta mängima, ise teadmata, mida, kui
tuli välja haledalt ja liigutavalt, ning pisarad jooksid ta põski mööda. Ja mida enam ta
mõtles, seda haledamalt laulis viiul.
Värava taba kriuksus korra ja teise ning väravasse ilmus Rothschild. Läbi poole õue tuli
ta julgesti, kuid Jakovit nähes peatus ta äkki, tõmbus kössi ja hakkas vist hirmu pärast
kätega märku andma, nagu oleks tahtnud sõrmedel näidata, mis kell on.
,,Tule siia, pole midagi," ütles Jakov sõbralikult ja viipas ta enesele lähemale. ,,Tule!"
Umbusklikult ja hirmuga vaadates hakkas Rothschild lähenema ja peatus temast viimaks
sülla kaugusel.