Muinasjutt "Kolm soovi"
Korraga Marii köhatas, unustades enda sunnitud olukorra. Kogu trill ja trall vaikis silmapilkselt
ning kõik suunasid oma pilgu põõsaste suunas, kus lapsed end soojendanud ja varjanud olid. Ka
kuninganna pööras oma sügavrohelised silmad sinna, kust tundmata hääl köhatanud oli.
Martin sai aru, et põgeneda oli nüüd juba liiga hilja ja seega astus ta vapralt haldjate sekka. Ka
Marii väljus panipaigast, kuigi veidi vastumeelsemalt kui tema vannas seda teinud oli.
"Tervist, austatud haldjapere," hüüdis Martin kõlavalt üle terve platsi, "Me tulime siia selleks,
et teile oma austust avaldada. Ammu pole te meil külas käinud seepärast otsustasimegi meie
teid külastada. On ju olnud aegu, mil inimene ja haldjas lahutamatud kaaslased olid? Ma tulin
siia oma esiisade kombel teile jõudu, tervist ja pikka suve soovima on ju täna jaanipäev, öö,
mil valgus saab pimedusest võimust! Ja vaadake vaid juba sealt tõusebki esimene päikesekiir!"
annaabi.ee 
