20.-21. sajandi kunst
mineviku ja olevikuga ning küsimuste esitamine tuleviku kohta.
Kuid Ida- ja Kesk-Euroopa 1990ndate kunstis olid esikohal poliitilised
teemad, sest tollane kunst konstrueeriti eelkõige Lääne institutsioonide poolt
finantseerituna sealsete näituste abil – kohalikus kontekstis poleks sellele
kunstile olnud ei turgu, tellimust ega finantse.
Võrreldes 1980ndatega toimus 90ndatel kunstis oluline katkestus nii
institutsionaalselt (vanad institutsioonid kaotasid võimu ja väe ega haldanud
enam uut tekkivat kunsti) kui ka finantsiliselt. 1980ndate ja 1990ndate
põhilahknevus oli selles, et kõik tingimused muutusid, kogu süsteem vahetus.
Kunstnikuks olemise tingimused muutusid. Esile tõusis uus institutsioon –
kuraator, kes saabki ainuisikuliselt 1990ndate kunstielu
üheks mootoriks ja vahendajaks Läänele.
1980ndate lääne kunsti tüüpiline strateegia –
postmodernistlik naer kõige ja kõigi üle –, oli
1990ndateks jõudnud Ida- ja Kesk-Euroopasse.