Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema türte haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haildjas mõistis, et ta tahab õpetada lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades. Selleks kinkis ta Tyltylile kümbara, mis oli kaunistatud võluteemandiga, mis omas haruldast võimet näidata alati
nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema tütre haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haldjas mõistis, et ta tahab õpetada lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades. Selleks kinkis ta Tyltylile kübara, mis oli kaunistatud võluteemandiga,