A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Minu kaudu ei saa te tagasi vabadust, aga minu tõttu ei kaota te ka
elu.»
«Jah,» hüüdis mileedi, «aga ma kaotan selle, mis on mulle elust kallim, Felton, ma
kaotan oma au. Ja teid, Felton, teen ma vastutavaks jumala ja inimeste ees oma häbi ja
teotuse eest.»
Nii rahulik kui Felton ka oli või näis olevat, seekord ei suutnud ta enam vastu panna
salajasele mõjule, mis oli teda juba haaranud. Näha naist, kes on nii ilus ja puhas nagu
süütu ilmutus -- näha teda kord halavana, kord ähvardavana, tunda vaheldumisi valu ja
ilu mõju -- see oli liig ühele unistajale, see oli liig ajule, tulvil ekstaatilise usu põletavaid
unelmaid, see oli liig südamele, söövitatud palavast armastusest taeva ja närivast vihast
inimeste vastu.
Mileedi nägi seda segadust, tundis vaistlikult vastandlike tunnete leeki, mis põles
koos verega noore fanaatiku soontes. Ja nagu osav väejuht ründab võidu-hüüdega