Varjaagi meremehed toetasid üksteist väga palju pikkadel laevaretkedel ja lahingutes. Nad pidid olema usaldus väärsed üksteisele. Ei olnud petmist ega vägivalda omavahel. Viikingid olid hulljulged sõdijad, sest lahingus suremine oli neile suur au, kuid kodus suremine häbiasjaks. Varjaagid küll rüüstasid uskumatult palju ja hävitasid võõraid külasid, kus tavainimesed elasid. Nad olid alastamatud, kuid neilgi oli vaja elada, toitu haknkida ja esemeid, mida maha müüa. Kuid orjandusega tegelemine oli juba liiga julm. Viikingid olid siiski loojad, sest oma jõhkruse ja osavusega jätsid nad endast ajalukku tugeva jälje.
Viabus üldstreik kuid sõvenesid revol meeleolud, jõudsid linnadesse Liibavisse , Miitavisse, Dünaburgi. Imbus maale, mõisatöölistestreigid. Revol liikumise ägenemine. LSDTP pani käima esimese ajakirja, „Cina“ ehk võitlus. Anti välja kümneid lendlehti. Parteiga ühines tohtuut mass inimesi, revol eel u 2500 inimest hinnaguliselt, 1905a lõpuks 18000 liiget. Läti sotsdemo isel et tegemist radikaalselt meelestatud relvastatud võitlusele organiseeritud, koguti raha et haknkida relvi, rünnati rahaasutusi. Õhutati talurahva väljaastumisi. 1905a suvel muutusid kallaletungid mõisatele tavaliseks. Hakati ründama ka mõisate peahooneid, põletamine. Erinevalt eestist, lätis toimus see põletamine märksa pikemalt. Ei toimunud vabrikutööliste maaleminekut, vaid talupoegade algatusel, vägivallaaktide rohkus mõisnike vastu, 82 bs tapmine. 128 mõisahäärberit mahapõletatud. Latgales veidi rahumeelsemat, rüüstati mõisametsasid, tehti lageraid