Sergei Jessenin
sosistavad noored armunud.
Must, higilõhnane mullapind,maa!
Kuis sind ei hoiaks, ei armastaks ma?
Lähen, pilk järve peal sinisel teel.
Õhtu, su andidest hellub mu meel.
....
Tinaselt helendab lomp nagu kaev...
Murelik laul-vene valu ja vaev.
4.2 Revolutsioonid
Uue ilme võtab Jessenini luule pärats revolutsioone,
tema värsidesse ilmub filosoofiline element.
Veebruari-ja Oktoobrirevolutsioonile elab ta kaasa, kuid omamoodi-nagu talupoeg. Seepärast
hakkavdki tema luules järgnevatel aastatel kõlama süngemad noodid: kurbus hukule määratud
külaidülli pärast, hirm hingetu linna ja tehnika nivelleeriva mõju eest. Ta teadis, et revolutsioon
muudab oluliselt vene külaelu: rikub inimeste hrmoonilise suhte loodusega. Ta püüdis aru saada
uuendustest, kuid ei armastanud "mailmi" ja "rauda", mis koos muutustega olid küladesse
tunginud.Luuletajal oli valus vaadata "vana hea venemaa" hukkumist, sajandite pikkuse
patriarhaarse eluviisi lõhkumist